ÜPP kulud

Sellel graafikul on näidatud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kulude areng aastate jooksul osakaaluna ELi eelarvest. Viimase 40 aasta jooksul on see osakaal vähenenud 65,5 %-lt 1981. aastal ligikaudu 23,5 %-le 2022. aastal. See vähenemine on jätkunud ka pärast ELi järjestikuseid laienemisi.

ÜPP osakaalu vähenemine ELi kuludes tuleneb peamiselt ÜPP reformidest ja muude ELi poliitikavaldkondade kasvavast osakaalust ELi kuludes. Osakaal vähenes rohkem 2021. ja 2022. aastal seoses ELi täiendavate kogukulutustega taasterahastu „Next Generation EU“ vahendite jaoks.

^{Allikas: ÜPP kulud: Euroopa Komisjon, põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (finantsaruanne). ELi kulu: Euroopa Komisjon, eelarve peadirektoraat)}

Sellel graafikul on näidatud ÜPP kulude areng ja poliitika muutumine.

• 1980. aastatel seisnesid ÜPP kulud peamiselt hinnatoetustes turumehhanismide kaudu (riigihanked, mida nimetatakse ka sekkumiseks, ja eksporditoetused). Kümnendi lõpuks need kulud suurenesid põllumajandusliku ülejäägi tõttu.
• 1992. aasta ÜPP reformi raames vähendati turuhinnatoetust ja see asendati otsetoetustena tootjatele antava toetusega. Samuti suurenesid kulutused maaelu arengu meetmetele.
• Reformiga „Agenda 2000“ protsess jätkus. Maaelu arengu poliitika võeti kasutusele teise sambana.
• 2003. aasta reformiga seoti enamik otsetoetusi tootmisest lahti, sest need põhinesid põllumajandustootja varasematel tuludel. Maaelu arengu kulud suurenesid jätkuvalt.
• 2008. aasta ÜPP „tervisekontrolli“ ajal ÜPP reform jätkus, mille raames vähendati turutoetusi veelgi.
• 2013. aasta reform oli samuti suunatud turule, kuid tugevdati ka tootmiskohustusega sidumata otsetoetuste seost keskkonna- ja kliimameetmetega.
• Hoolimata järjestikustest laienemistest on ÜPP üldkulude osakaal sisemajanduse koguproduktis (SKP) tegelikult vähenenud 0,54 %-lt 1990. aastatel 0,36 %-le 2022. aastal. Ühendkuningriigi lahkumise tulemusel ulatus suhteline kasv 0,38 %-ni ELi SKPst 2021. aastal.

^{Allikad: ÜPP kulud: Euroopa Komisjon, põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (finantsaruanne). 2023. aasta eelarve: eelarve peadirektoraat SKP: Eurostat. Iga-aastased kulud jooksevhindades
*2023: eelarves ettenähtud summa}

Sellel graafikul on näidatud ÜPP kulude areng alates 1980. aastast.

• Alates 2015. aastast hõlmavad otsetoetused nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke kavasid, sõltuvalt ELi liikmesriikide valikutest.
• Viirutatud alad graafikul näitavad seotust keskkonnasäästlikkusega. Viirutatud ala kujutab endast kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust (2015–2022) ja ökokavasid (2023) ning osa maaelu arengu vahenditest, mis on ette nähtud keskkonna- ja kliimameetmeteks.
• Muude turutoetuste kulud paaril viimasel aastal hõlmavad peamiselt riiklike veinisektori programmide, puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide, koolipuuvilja-, -köögivilja ja -piima kava, põllumajanduslike toiduainete edendamise ja mesinduse kulusid.

^{Allikad: ÜPP kulud viimastel aastatel: Euroopa Komisjon, põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (finantsaruanne), 2023. aasta eelarve: eelarve peadirektoraat SKP: Eurostat ja Global Insight
*2023: eelarves ettenähtud summa}

Põllumajanduslik faktortulu tähendab põllumajandustulu, mida kasutatakse selleks, et tasuda järgmise eest: 

• laenatud või renditud tootmistegurid (kapital, palgad ja maarent) ning
• oma tootmistegurid (omatööjõud, kapital ja maa).

Sellise sissetulekukontsepti alusel hinnatakse avaliku sektori toetuse (st otsetoetused) taseme muutumise mõju põllumajandustootjate suutlikkusele maksta tagasi kapitali, maksta palka ja renti ning võtta arvesse oma tootmistegureid. Selle sissetulekunäitaja abil saab teha võrdlusi, kuna oma ja väliste tootmistegurite osakaal on liikmesriigiti sageli väga erinev.

Tuleb märkida, et:

• paljud ELi tootjad sõltuvad suurel määral avaliku sektori toetusest (nt otsetoetused, maaelu arengu fondid). ELi otsetoetuste keskmine osakaal põllumajanduslikus faktortulus oli 2017.–2021. aastal 23 %. Siiski olid ELi riikide vahel suured erinevused, mis ulatusid 20 %-st või vähem Küprosel, Itaalias, Maltal, Madalmaades ja Hispaanias ning üle 40 %-ni Tšehhi Vabariigis, Eestis, Lätis, Leedus, Slovakkias ja Rootsis. Kõiki subsiidiume arvesse võttes ulatus ELi toetus põllumajandustulus ELis keskmiselt 32 %-ni põllumajandustulust;
• avaliku sektori toetuse osakaal põllumajandustulus varieerub suuresti ja see kajastab toetuse praegust jaotust ELi riikide vahel (tingitud peamiselt põllumajandusettevõtete struktuuri erinevustest liikmesriikides). See kajastab ka ELi riikide spetsialiseerumist eri sektoritele ja põllumajanduse konkurentsivõime taset kogu ELis.

^{Allikad: ÜPP kulud: Euroopa Komisjon, põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (finantsaruanne).
*Need liikmesriigid said 2021. aastal toetusi taasterahastust „Next Generation EU“}