Põllumajandustootjatele makstava sissetulekutoetuse eesmärgid
Euroopa Liit annab põllumajandustootjatele sissetulekutoetust ehk nn otsetoetusi, mille eesmärk on
- toimida turvavõrguna ja muuta põllumajandustootmine tulusamaks;
- tagada toiduga kindlustatus Euroopas;
- abistada põllumajandustootjaid ohutu, tervisliku ja taskukohase toidu tootmisel;
- tasustada põllumajandustootjaid avalike hüvede pakkumise eest, mida turud tavaliselt ei hüvita, näiteks maapiirkondade ja keskkonna kaitsmise eest.
Põllumajandustootjad saavad üldjuhul sissetulekutoetust vastavalt põllumajandusettevõtte suurusele hektarites. Kõik ELi riigid peavad pakkuma põhitoetust, kestlike põllumajandusmeetodite toetust (nn rohestamise ehk kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise eest) ning noorte põllumajandustootjate toetust. Kuna ELi riigid on kohustatud neid toetusi andma, nimetatakse neid sageli ka kohustuslikeks toetusteks.
Lisaks saavad ELi riigid anda ka teisi toetusi, mis keskenduvad konkreetsetele sektoritele või põllumajandustootmise viisidele. On olemas erikavad väikeste ja keskmise suurusega põllumajandustootjate, noorte põllumajandustootjate ning looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladel ja/või raskustesse sattunud põllumajandussektorites tegutsevate põllumajandustootjate abistamiseks.
Uus ÜPP: 2023–2027
Pärast ulatuslikke läbirääkimisi Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel jõuti 2021. aasta juunis kokkuleppele ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformis. See kokkulepe kiideti ametlikult heaks 2. detsembril 2021 ja uue ÜPPga alustatakse 1. jaanuaril 2023.
Uue ÜPP raames muudetakse olemasolevat sissetulekutoetuste süsteemi. Võetakse meetmeid, et tagada põllumajandustootjatele ja töötajatele makstava rahalise toetuse õiglasem jaotamine kogu ELis. Kuni 2023. aastani kehtivad praegused sissetulekutoetustega seotud meetmed kooskõlas ÜPP üleminekumääruse sätetega.
Seotud teave
Muud, vabatahtlikud toetuskavad
Toetuse sidumine eeskirjade järgimisega
EL seob suurema osa põllumajandustootjatele antavatest sissetulekutoetustest kahe põhikriteeriumiga:
- põllumajandustootmiseks kasutatavate hektarite, mitte toodetavate kogustega. Põllumajandustootjad peavad kasumi suurendamiseks vastama turu nõudmistele. Toetuste lahtisidumine toodetavatest kogustest hoiab ära nn toidumägede (ülejäägi) tekkimist, millega EL seisis silmitsi 1970ndate aastate lõpus ja 1980ndatel aastatel;
- keskkonna, taimede tervise ning loomade tervise ja heaolu kaitsega, mis aitab kaasa kestlikule põllumajandusele. Seda nimetatakse nõuetele vastavuseks (ingl „cross compliance“). ELi eeskirju mittejärgivate põllumajandustootjate toetusi kas vähendatakse või need peatatakse sootuks.
Seotud teave
Miks vajavad põllumajandustootjad toetust?
Põllumajandusettevõtete keskmine sissetulek on ülejäänud ELi majandussektoritega võrreldes palju väiksem.
Põllumajandustootmisega on seotud palju riske ja sageli on see kulukas tegevus. Põllumajandus sõltub ilmast ja kliimast rohkem kui teised sektorid. Tarbijanõudluse ning põllumajandustootjate pakkumise suurendamise vahel on paratamatu ajavahe, kuna rohkema nisu kasvatamine või suurema hulga piima tootmine võtab aega ja nõuab investeeringuid.
ELi põllumajandustootjatele avaldavad survet kasvav üleilmne toiduainekaubandus ja kaubanduse liberaliseerimine. Arengud üleilmsetel turgudel suurendavad konkurentsi, kuid loovad Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse jaoks ka uusi võimalusi. Lisaks on üleilmastumine ning pakkumise ja nõudluse kõikumine muutnud põllumajandusturu hinnad viimastel aastatel palju heitlikumaks, süvendades põllumajandustootjate muret.
Selline ebakindlus põllumajanduses õigustab avaliku sektori olulist rolli põllumajandustootjatele stabiilse sissetuleku tagamisel.
Sissetulekutoetus praktikas
Põllumajandustootjad peavad esitama kord aastas taotluse, milles on märgitud kõik nende tootmisettevõtte põllud.
Kuigi sissetulekutoetust käsitlevad eeskirjad on kehtestatud ELi tasandil, tegeleb iga ELi riik nende kohapealse rakendamisega. Riikide ametiasutused vastutavad põllumajandustootjatele makstavate sissetulekutoetuste haldamise ja kontrollimise eest oma riigis (nn jagatud eelarve täitmine).
ELi õigusraamistiku piires saab iga riik toetuste andmisel paindlikult arvesse võtta riigi põllumajandustingimusi, mis on ELis riigiti väga erinevad. Vastavalt ELi läbipaistvuseeskirjadele peavad riikide ametiasutused avaldama ÜPP toetuste saajad.
Seotud teave
Toetuse saamise tingimused
Sissetulekutoetuse saamiseks peavad põllumajandustootjad vastama mitmele abikõlblikkuse tingimusele.
Üldjuhul peavad põllumajandustootjad vastama mitmele kriteeriumile.
- Nende põllumajandusettevõte peab asuma ELis.
- Sissetulekutoetuse saamise miinimumnõuded peavad olema täidetud. Sissetulekutoetust ei maksta summade puhul, mis on väiksemad kui 100–500 eurot (sõltuvalt ELi riigist) ja/või juhul, kui toetuskõlblik ala on väiksem kui 0,3–5 hektarit.
- Nad peavad nende käsutuses oleval põllumajandusmaal (põllumaa, püsikultuurid ja püsirohumaad) tegelema põllumajandusliku tegevusega (põllumajandustoodete tootmine ja kasvatamine jne või maa heas põllumajanduslikus seisundis hoidmine).
- Nad peavad vastama „aktiivse põllumajandustootja“ määratlusele. Uus ÜPP sisaldab aktiivse põllumajandustootja kohustuslikku, kuid paindlikku määratlust. Selles võetakse arvesse põllumajandusliku tegevuse miinimumtasemeid, abikõlbmatute majandustegevuste loetelu, lisaks põllumajandusele muus valdkonnas tegutsevaid põllumajandustootjaid ja osalise tööajaga põllumajandustootjaid ning halduskoormuse vähendamist.
- Neis ELi riikides, kus põhitoetust makstakse toetusõiguste süsteemi alusel, peab põllumajandustootjal olema toetusõigus tootmiskohustusega sidumata toetuse saamiseks.
Seotud teave
ELi eeskirjad põllumajandustootjatele antava sissetulekutoetuse kohta
Toetuse määrad
Sissetulekutoetust saab kogu ELis umbes 6,3 miljonit põllumajandusettevõtet ning sageli kujutab see endast olulist osa nende põllumajanduslikust sissetulekust. Viimase kümne aasta jooksul on sissetulekutoetus moodustanud keskmiselt ligi poole põllumajandustootjate sissetulekust.
Sissetulekutoetuse määr võib olla põllumajandusettevõtete, ELi riikide või piirkondade lõikes väga erinev.
EL kasutab mehhanismi, mida nimetatakse liikmesriikidevaheliseks otsetoetuste ühtlustamiseks, et järk-järgult korrigeerida kas üles- või allapoole igas riigis ühe hektari kohta makstavaid sissetulekutoetusi, et neid lähendada ELi keskmisele tasemele.
Praegu tähendab see, et ELi riikides, kus keskmine toetussumma on alla 90% ELi keskmisest, suurendatakse seda kolmandiku võrra nende kehtiva määra ja ELi keskmisest määrast 90% moodustava summa vahest. Riikides, kus keskmine toetussumma on ELi keskmisest suurem, korrigeeritakse summasid allapoole.
2023. aasta jaanuarist rakendatava uue ÜPP raames suureneb nende ELi riikide eelarve, kus keskmine toetussumma on alla 90% ELi keskmisest, kuni poole võrra nende praeguse määra ja ELi keskmisest määrast 90% moodustava summa vahest. 2022. aastal on toetussummad vähemalt 200 eurot hektari kohta ja need suurenevad 2027. aastaks 215 euroni hektari kohta.
Sissetulekutoetuste maksumus
2018. aastal eraldati ELi eelarvest sissetulekutoetusteks 41,74 miljardit eurot. See summa eraldati ühise põllumajanduspoliitika eelarvest.
Seotud teave
Ühise põllumajanduspoliitika lühitutvustus: kuidas selle eest makstakse?
Õiguslik alus
Põllumajandussektoris antavaid ELi sissetulekutoetusi reguleeritakse järgmiste eeskirjadega:
- eeskirjad põllumajandustootjatele antavate sissetulekutoetuste kohta (ELi määrus 1307/2013, ELi delegeeritud määrus 639/2014, ELi rakendusmäärus 641/2014);
- eeskirjad ÜPP haldamise, rahastamise ja seire kohta (ELi määrus 1306/2013, ELi delegeeritud määrus 640/2014, ELi rakendusmäärus 809/2014).
