Ühise põllumajanduspoliitika lühitutvustus

Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid

1962. aastal kehtestatud ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on põllumajandussektori ja ühiskonna ning Euroopa ja Euroopa põllumajandustootjate partnerlus. Selle eesmärk on:

• toetada põllumajandustootjaid ja parandada põllumajanduse tootlikkust, et tagada taskukohase hinnaga toiduainete stabiilne kättesaadavus;
• kindlustada Euroopa Liidu põllumajandustootjatele mõistlik sissetulek;
• aidata võidelda kliimamuutustega ja majandada säästvalt loodusvarasid;
• säilitada maapiirkondi ja maastikke kõikjal ELis ning
• hoida alal maapiirkondade majandust, edendades töökohti põllumajanduses, põllumajanduslikus toidutööstuses ja seonduvates sektorites.

ÜPP on kõigi ELi liikmesriikide ühine poliitika. Seda hallatakse ja rahastatakse ELi eelarvest Euroopa tasandil.

ÜPP 2023–2027

ÜPP on aastate jooksul arenenud vastavalt muutuvatele majandustingimustele ning kodanike nõudmistele ja vajadustele, eesmärgiga tugevdada Euroopa põllumajanduse rolli tulevikku silmas pidades.

ÜPP 2023–2027 jõustus 1. jaanuaril 2023. ELi 27 liikmesriigi põllumajandustootjatele ja maapiirkondade sidusrühmadele antav toetus põhineb ÜPP 2023.–2027. aasta õigusraamistikul ja komisjoni poolt heaks kiidetud ÜPP strateegiakavades üksikasjalikult kirjeldatud valikutel. Heakskiidetud kavade eesmärk on anda märkimisväärne panus Euroopa rohelise kokkuleppe, strateegia „Talust taldrikule“ ja bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide saavutamisse.

ÜPP praktikas

Põllumajandus erineb suuremast osast muust ettevõtlusest, kuna selle puhul tuleb arvesse võtta järgmisi eripärasid:

• vaatamata toidu tootmise tähtsusele on põllumajandustootjate sissetulek ligikaudu 40% väiksem väljaspool põllumajanduslikku sektorit saadavast tulust;
• põllumajandus sõltub ilmast ja kliimast rohkem kui paljud teised sektorid;
• tarbijanõudlust ja põllumajandustootjate valmisolekut pakkuda sellele vastavat toodangut eraldab paratamatult ajavahe: selleks et kasvatada rohkem nisu või toota rohkem piima, läheb ilmselgelt aega.

Põllumajandustootjad peavad töötama kulutõhusalt, ent samal ajal ka säästlikult ja keskkonnasõbralikult ning säilitama pinnase ja bioloogilise mitmekesisuse.

Põllumajandusettevõtluse ebakindluse ja põllumajanduse keskkonnamõju tõttu etendab avalik sektor põllumajandustootjate jaoks väga olulist rolli. ÜPP meetmed:

• otsetoetusena antav sissetulekutoetus, millega tagatakse sissetuleku stabiilsus ja hüvitatakse põllumajandustootjatele kulud, mis on seotud keskkonnahoidlike põllumajandustavade kasutamise ning selliste turul tavaliselt korvamata jäävate avalike teenuste pakkumisega nagu maapiirkondade eest hoolitsemine;
• turumeetmed turul esinevate keeruliste olukordadega toime tulemiseks, nt kui nõudlus väheneb järsult terviseohu tõttu või kui hinnad langevad ajutise ülepakkumise tõttu;
• maaelu arengu meetmed koos riiklike ja piirkondlike programmidega, mis käsitlevad maapiirkondade konkreetseid vajadusi ja probleeme.

ÜPP rahastamine

ELi põllumajandustootjatele ELi üldeelarvest eraldatava toetuse tase vastab paljudele teguritele, mis on seotud kvaliteetse toidu jätkuva kättesaadavuse tagamisega, hõlmates põllumajandustootjate sissetulekutoetust, kliimameetmeid ning elujõuliste maakogukondade säilitamist.

ÜPPd rahastatakse kahest ELi eelarve fondist:

• Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) antakse otsetoetusi ja rahastatakse turumeetmeid;
• Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatakse maaelu arengut.

Makseid haldab iga ELi liikmesriik oma riigi tasandil. Vastavalt ELi läbipaistvuseeskirjadele avaldab iga liikmesriik teabe ÜPP toetuste saajate kohta.

Seotud teave

ÜPP rahastamine

ELi iga-aastane eelarvetsükkel

ELi eelarve

ÜPPst saadav kasu

ÜPP määrab kindlaks tingimused, mis võimaldavad põllumajandustootjatel täita ühiskonnas oma ülesandeid.

Toidutootmine

• ELis on ligikaudu 10 miljonit põllumajandusettevõtet ning asjaomases sektoris töötab pidevalt 17 miljonit inimest. Nad pakuvad muljetavaldavas valikus ja koguses taskukohaseid, ohutuid ja kvaliteetseid tooteid.
• EL on kogu maailmas tuntud oma toidu ja toiduvalmistamistavade poolest ning on üks põllumajanduslike toiduainete juhtivaid tootjaid ja eksportijaid maailmas. Oma ainulaadsetele põllumajandusressurssidele tuginedes suudaks EL etendada keskset osa kogu maailma toiduga varustamisel ja peakski seda tegema.

Maakogukonna areng

• Maapiirkondade ja seal asuvate väärtuslike loodusvaradega on seotud paljud põllumajandusvaldkonna töökohad. Põllumajandustootjad vajavad masinaid, hooneid, kütust, väetisi ja loomatervishoiu teenuseid ehk varustavaid sektoreid.
• Osa inimesi tegutsevad üksteisele järgnevates etappides, nt valmistavad, töötlevad ja pakendavad toiduaineid ning tegelevad ladustamise, transpordi ja jaemüügiga. Põllumajandus- ja toiduainesektor üheskoos tagavad ELis peaaegu 40 miljonit töökohta.
• Selleks et tõhusalt tegutseda ning säilitada ajakohasus ja tootlikkus, peab nii põllumajandustootjatel kui ka varustavatel sektoritel ja järgnevatel etappidel olema takistamatu juurdepääs kõige värskemale teabele põllumajandusega seotud küsimuste, põllumajandusmeetodite ja turu arengu kohta. Ajavahemikus 2014–2020 kasutati ÜPP vahendeid selleks, et pakkuda kiiret tehnoloogiat, paremaid internetiteenuseid ja taristut 18 miljonile maapiirkonna elanikule ehk 6,4%-le kogu ELi maapiirkondade elanikkonnast.

Keskkonnasäästlik põllumajandus

• Põllumajandustootjatel tuleb samaaegselt täita kaks ülesannet – toota toitu ning samas kaitsta loodust ja tagada bioloogiline mitmekesisus. Loodusvarade arukas kasutamine on oluline meie toidutootmise ja elukvaliteedi tagamiseks nii täna, homme kui ka tulevastele põlvkondadele.

Peamised panustajad ÜPPsse

Parima õiguse ja poliitika kujundamiseks konsulteerib Euroopa Komisjon korrapäraselt kodanikuühiskonna dialoogis osalevate rühmade ja põllumajanduskomiteedega. Eksperdirühmad esitavad oma seisukohad Euroopa Komisjonile, üks sellistest rühmadest on põllumajandusturgude töökond, mis tegeleb ebaausate kaubandustavade küsimusega.

Komisjon teeb uute Euroopa õigusaktide kavandamise, ettevalmistamise ja esitamise korral mõjuhinnangud ja uurib vajadust ELi meetmete järele ning olemasolevate lahenduste võimalikku mõju. Mõjuhinnangud moodustavad olulise osa ELi parema õigusloome tegevuskavast. Põllumajanduse ja maaelu arengu mõjuhinnanguid tehti 2003. aastal (vahehindamine), 2008. aastal („tervisekontroll“ – SEC(2008) 1885), 2011. aastal („Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks“ – SEC(2011) 1153 final) ja 2018. aastal (toetus 2020. aasta järgsetele strateegilistele kavadele – SWD(2018) 301 final).

Euroopa Kontrollikojal on samuti oluline roll põllumajanduskulude järelevalve teostamisel.

Komisjon avaldab korrapäraselt avaliku arvamuse uuringuid (Eurobaromeeter) pealkirja „Europeans' views on agriculture and the CAP“ (Eurooplaste vaated põllumajandusele ja ÜPP-le) all. ELi liikmesriikides korraldatavad Eurobaromeetri uuringud pakuvad väärtuslikku teavet selle kohta, kuidas kodanikud ÜPPsse suhtuvad. Muu hulgas näitavad uuringud, kui palju teatakse ÜPP kaudu antavatest toetustest, poliitika toimimisest, kvaliteedi- ja keskkonnaküsimustest, ÜPP olulisusest ja paljudest muudest teguritest.

ÜPP hindamine

ÜPP 2023–2027 hindamine

Kooskõlas oma läbipaistvus- ja järelevalvenõuetega koostas komisjon veebipõhise tulemustabeli, milles tutvustatakse iga ELi liikmesriigi poolt heakskiidetud ÜPP strateegiakavas riiklikul tasandil seatud eesmärke. 

ÜPP õigusaktides on sätestatud 44 tulemusnäitajat, mis on seotud konkreetsete eesmärkidega. Igasse ÜPP strateegiakavasse ei ole vaja kõiki 44 eesmärki lisada. Eesmärkide puhul võetakse arvesse riiklikul tasandil otsustatud vajadusi ja kavandatud meetmeid. 

ÜPP 2014–2020 hindamine

Komisjon hindab ÜPPd ühise seire- ja hindamisraamistiku kaudu.

Ühise seire- ja hindamisraamistiku eesmärk on näidata ÜPP saavutusi ajavahemikus 2014–2020 ja parandada poliitika tõhusust ÜPP näitajate kaudu.

Õiguslikud alused

ÜPP õiguslik alus on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus.

ÜPP 2023–2027 on reguleeritud kolme määrusega, mida üldiselt kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2023:

• määrus (EL) 2021/2116, millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1306/2013 ÜPP rahastamise, juhtimise ja seire kohta;
• määrus (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse liikmesriikide ÜPP strateegiakavade toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused 1305/2013 ja 1307/2013;
• määrus (EL) 2021/2117, millega muudetakse määrust 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus; määrus (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta; määrus (EL) nr 251/2014 aromatiseeritud veinitoodete geograafiliste tähiste kaitse kohta; ning määrus (EL) nr 228/2013, millega kehtestatakse meetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks.

ÜPPga 2014–2020 seotud tegevuse üksikasju on käsitletud järgmises neljas määruses:

• määrus (EL) nr 1307/2013 põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjade kohta;
• määrus (EL) nr 1308/2013, millega on kehtestatud põllumajandustoodete ühine turukorraldus;
• määrus (EL) nr 1305/2013 maaelu arengu toetuste kohta;
• määrus (EL) nr 1306/2013 ÜPP rahastamise, juhtimise ja seire kohta.

Aastatel 2021–2022 kehtis üleminekumäärus (määrus (EL) 2020/2220). Määruses oli sätestatud nendel aastatel Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist toetuse andmise tingimused ning sellega pikendatakse ja muudetakse eelmiste määruste sätteid. See kehtis kuni algas uus ühine põllumajanduspoliitika.

ÜPPd juhib komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat. Ühise põllumajanduspoliitika rakendamiseks on tal õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte ja rakendusakte.

Seotud teave

Kehtivate õigusaktide loend

ELi õigusloomeprotsess lahtiseletatuna