Puu- ja köögivili

Ülevaade

EL toetab aktiivselt puu- ja köögiviljasektorit oma turukorralduskava kaudu, millel on viis üldeesmärki:

• konkurentsivõimelisem ja turule orienteeritum sektor tänu tootjaorganisatsioonidele;
• vähem tootjate sissetulekute kõikumist tulenevalt kriisist;
• puu- ja köögiviljade tarbimise suurendamine ELis;
• keskkonnahoidlikum kasvatamine ja tootmine;
• toodete kvaliteedi tagamine ning tarbijakaitse ja läbipaistvuse parandamine võttes arvesse turustamisstandardeid.

Tootjaorganisatsioonid

Tootjaorganisatsioonid on puu- ja köögiviljasektori suhtes kehtestatud korra peamised rakendajad ning kasvatajaid kutsutakse üles nendega ühinema, et tugevdada oma positsiooni turul. ELi puu- ja köögiviljasektori suhtes kehtestatud korraga toetatakse tootjaorganisatsioone rakenduskavade täitmisel rahalise vahenditega.

Tootjaorganisatsioonide suhtes kehtestatud korra kohaselt peavad riiklikud ametiasutused tunnustama kõiki tootjaorganisatsiooni staatust taotlevaid tootjarühmi, kui nad vastavad järgmistele nõuetele:

• on vabatahtlikud;
• aitavad kaasa korra üldeesmärkide saavutamisele;
• tõendavad oma kasulikkust liikmetele pakutavate teenuste ulatuse ja tõhususega.

Riiklikud ametiasutused peavad koostama kestlike rakenduskavade riikliku strateegia, et määrata kindlaks, millised meetmed on toetuskõlblikud. Tootjaorganisatsioonide rakenduskavad peavad olema heaks kiidetud asjaomaste riiklike ametiasutuste poolt.

Euroopa Komisjon jälgib ja hindab nii programme kui ka riiklikku strateegiat, tuginedes ühistele tulemusnäitajatele. Tootjaorganisatsioonid esitavad asjaomasele riiklikule ametiasutusele aastaaruandeid oma rakenduskavade täitmise kohta. Aastaaruanded peavad olema lisatud nende abitaotlustele. Samuti peab iga riik saatma Euroopa Komisjonile aastaaruande kõigi oma tootjaorganisatsioonide, rakendusfondide ja -kavade ning tunnustuskavade kohta.

Tunnustatud tootjaorganisatsioon võib luua rakendusfondi oma rakenduskava rahastamiseks. Seda fondi rahastatakse tootjaorganisatsiooni liikmete või tootjaorganisatsiooni enda rahalisest toetusest ja ELi finantsabist. Üldreeglina on ELi finantsabi piiratud 50%ga kogu rakendusfondist ja seda võib konkreetsetel juhtudel suurendada 60%ni.

Piirkondades, kus tootjad ei ole olulisel määral organisatsioone moodustanud, võivad riikide valitsused lisaks rakendusfondile pakkuda riiklikku rahastamist. Mõnel juhul võib EL selle osaliselt hüvitada.

Tootjaorganisatsiooni taotlusel võib ELi riik muuta mõned selles organisatsioonis kokku lepitud eeskirjad piiratud ajaks siduvaks ka tootjaorganisatsiooni tegutsemispiirkonna või -piirkondade muudele mitteliikmetest tootjatele.

Tootmisharude vaheliste organisatsioonide tunnustamist soositakse ka siis, kui nad tõendavad, et nad esindavad piisavalt puu- ja köögiviljasektori erinevaid kutsekategooriaid ning võtavad praktilisi meetmeid, mis aitavad kaasa kava eesmärkide saavutamisele.

Seotud lingid

Puu- ja köögiviljasektori aruanded

Tootjaorganisatsioonid ja tootmisharude vahelised organisatsioonid

Kriisiennetus

Selleks et vähendada tootjate sissetulekute kõikumist kriiside tõttu, on ELi rahastus kättesaadav kriisiennetus- ja -ohjamismeetmete jaoks, mida tootjaorganisatsioonid võtavad oma rakenduskavade raames.

Rahalisi vahendeid on võimalik saada järgmiste meetmete jaoks.

1. Turult kõrvaldamine

Toodete turult kõrvaldamisel, kui neid ei panda müüki, on rahalised vahendid kättesaadavad rangete eeskirjade alusel.

16 põhitoote puhul on turult kõrvaldamise maksimaalsed toetussummad (mis hõlmavad nii ELi kui ka tootjaorganisatsiooni toetusi) sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/891 IV lisas.

Kui mõni riik otsustab lubada muude toodete turult kõrvaldamist, peab ta neile määrama maksimaalsed toetussummad. Ühe toote puhul ei tohi turult kõrvaldamine ületada 5 % tootjaorganisatsiooni turustatavast toodangu mahust (sellest arvutusest jäetakse välja tasuta jagamiseks mõeldud mahud).

Turustatava toodangu maht arvutatakse kolme eelnenud aasta keskmisena või, kui see teave ei ole kättesaadav (nt hiljuti tunnustatud tootjaorganisatsioonide puhul), siis turustatud toodangu mahu põhjal, mis turustati ajal, mil tootjaorganisatsioon oli tunnustatud.

Turult kõrvaldatud toodete lubatava kasutamisviisi määravad kindlaks riiklikud ametiasutused, kuid üks võimalus peab olema tasuta jagamine. Neid võib olla võimalik kasutada töötlevas tööstuses, kui see ei moonuta konkurentsi asjaomastes tööstusharudes (ELis või väljaspool).

2. Roheline korje ja koristamata jätmine

Roheline korje tähendab turukõlbmatute (kuid mitte kahjustatud) toodete täielikku koristamist asjaomasel haritaval alal enne tavapärast saagikoristust. Koristamata jätmine tähendab seda, et haritavalt alalt ei võeta tavapärase tootmistsükli jooksul kaubanduslikku toodangut ning see ei hõlma toodete hävimist ilmastikutingimuste või haiguste tõttu. Kummalgi meetmel ei pruugi olla mingit keskkonna- ega fütosanitaarset mõju.

Mõlemad meetmed peavad täiendama tavapäraseid viljelustavasid ja olema neist erinevad. Neid ei saa kasutada ühel ja samal aastal ega kahel järjestikusel aastal ühe ja sama toote ja piirkonna puhul.

Neid meetmeid lubavad riigid peavad vastu võtma nende üksikasjalikud rakendus- ja kontrollieeskirjad.

Riiklikud ametiasutused peavad kehtestama hüvitissummad (sh ELi ja tootjaorganisatsioonide toetused) hektari kohta, et katta kas:

• ainult saagikoristamisest (sh keskkonna- ja fütosanitaarkorraldusest) tulenevad lisakulud või
• mitte üle 90 % turult kõrvaldamise maksimaalsest toetustasemest.

3. Edendustegevus, teabevahetus ja koolitus

Neid meetmeid lubavad riigid peavad vastu võtma nende üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Kõik edendamis-/teabevahetusmeetmed peavad täiendama asjaomase tootjaorganisatsiooni rakendatavaid edendamis-/teabevahetusmeetmeid.

4. Saagikindlustus

EL rahastab tootjaorganisatsiooni või selle liikmete hallatavat saagikindlustust, et aidata kaitsta liikmete sissetulekut ja katta loodusõnnetustest, ilmastikutingimustest, haigustest või kahjurite levikust tingitud turukahjusid. Riiklikud ametiasutused peavad vastu võtma saagikindlustuse üksikasjalikud eeskirjad, eelkõige tagamaks, et see ei moonutaks konkurentsi kindlustusturul.

Nad võivad osaleda ka täiendavas riiklikus rahastamises. Saagikindlustusele (EL ja riiklik) antava avaliku sektori toetuse kogusumma ei tohi siiski ületada järgmist osa tootjate makstavatest kindlustusmaksetest:

• 80 % kindlustusmaksetest kindlustamiseks üksnes loodusõnnetusteks loetavatest ebasoodsatest ilmastikutingimustest tulenevate kahjude vastu;
• 50 % kindlustusmaksetest kindlustamiseks loodusõnnetustest ja muudest ebasoodsatest ilmastikutingimustest või looma- või taimehaigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu.

Saagikindlustusmeetmed ei või hõlmata kindlustusmakseid, millega tootjatele hüvitatakse üle 100 % tekkinud sissetulekukaotusest, võttes seejuures arvesse kõiki hüvitisi muudest asjaomastest toetussüsteemidest. Meetmed võivad toetada usaldusfondide moodustamise või täiendamise halduskulude katmist.

Usaldusfondi esimese kolme tegevusaasta jooksul on võimalik saada ELi rahalisi vahendeid, mis katavad järgmise osa tootjaorganisatsiooni toetusest:

Riiklikud ametiasutused peavad vastu võtma selle meetme üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Nad võivad kehtestada tootjaorganisatsioonile makstavate summade ülemmäärad.

5. Juhendamine

Kriisiennetus- ja -ohjamismeetmeid käsitlevate teadmiste edasiandmiseks kogenud tootjaorganisatsioonidelt või tootjaorganisatsioonide liitudelt kogu ELis noorematele tootjaorganisatsioonidele, tootjarühmadele või üksiktootjatele (kui viimased asuvad piirkondades, mille organiseerituse määr on alla 20 %) on võimalik 100 % ELi rahaline abi. Lisaks nende meetmete rakendamisega seotud tõhususe parandamisele võib abi edendada ka uute tootjaorganisatsioonide loomist, olemasolevate liitmist või üksiktootjate ühinemist olemasoleva tootjaorganisatsiooniga, ning juhendajatele ja juhendatavatele võrgustikutöö võimaluste loomist, et tugevdada eelkõige turustamiskanaleid kriisiennetuse ja -ohje vahendina.

6. Viljapuuaedade taasistutamine

Pärast kohustuslikku väljajuurimist toetatakse viljapuuaedade taasistutamist.

7. Tõhusam haldamine

Riigid võivad toetada investeeringuid, mis muudavad turule lastud koguste haldamise tõhusamaks.

Suurem tarbimine

Koolipuuvilja kava on loodud selleks, et edendada puu- ja köögiviljade tarbimist laste hulgas. Toetust antakse ka puu- ja köögiviljade tasuta jagamiseks koolidele, haiglatele ja heategevusorganisatsioonidele. Toetust võib saada ka muudeks tarbimist edendavateks tegevusteks tootjaorganisatsiooni rakenduskavade raames.

Kriisiohjemeetmena võivad kasvatajad juhul, kui nad kõrvaldavad toodangu turult, saada ELi korra alusel rahalist toetust selle utiliseerimiseks. See hõlmab tasuta toodete andmist järgmistele asutustele:

• tunnustatud heategevuslikud organisatsioonid ja sihtasutused, kasutamiseks nende töös ebasoodsas olukorras olevate isikute aitamiseks;
• karistusasutused, koolid / riiklikud haridusasutused, laste puhkelaagrid, haiglad ja vanadekodud.

Riiklikud ametiasutused peavad määrama, millised asutused võivad tasuta toodangut saada, ja tagama, et saadud kogused lisanduvad kogustele, mida kõnealused asutused tavaliselt ise sisse ostavad (st ei asenda neid).

EL rahastab tasuta jagamist 100% ulatuses (võrreldes 50% või 60%ga turult kõrvaldatud toodangu muude kasutusviiside korral) koguste puhul, mis moodustavad kuni 5% tootjaorganisatsiooni kogu turustatavast mahust. See koosneb järgmisest:

• makstud hüvitis (eurot 100 kg turult kõrvaldatud toodangu kohta) (maksimaalsed summad on kehtestatud 16 peamisele tootele);
• kindla suurusega summad logistilisteks kuludeks (transport, sorteerimine ja pakendamine).

Riiklikud ametiasutused peavad võtma kõik vajalikud meetmed, et hõlbustada kontakte ja koostööd tootjaorganisatsioonide ja asutuste vahel, kellele nad on andnud loa tasuta tooteid vastu võtta.

Keskkonnahoidlik viljelemine

Vähemalt 10 % rakenduskavade kuludest tuleb eraldada keskkonnameetmetele, mis lähevad kohustuslikest keskkonnastandarditest kaugemale. Teise võimalusena peavad programmid sisaldama vähemalt 2 sellist meedet.

Kui kasvatajad saavad ELi maaelu arengu programmide raames sissetulekutoetust või põllumajanduse keskkonnatoetust, kohaldatakse nende suhtes karistusi, kui nad ei täida kohustuslikke keskkonnastandardeid (nõuetele vastavus).

Keskkonnameetmete riiklikud raamistikud

Tunnustatud tootjaorganisatsioonidega riigid peavad oma kestlike rakenduskavade riikliku strateegia osana koostama keskkonnameetmete riikliku raamistiku.

Erinevalt strateegia muudest osadest peavad riiklikud ametiasutused esitama keskkonnameetmete riikliku raamistiku kava Euroopa Komisjonile, kes kontrollib selle vastavust Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191 sätestatud eesmärkidele.

Keskkonnameetmete riiklik raamistik peab sisaldama keskkonnameetmete ja nende suhtes asjaomases riigis kohaldatavate tingimuste mittetäielikku loetelu.

Iga meetme puhul tuleb märkida:

• kaasnev(ad) erikohustus(ed);
• põhjendus, st eeldatav keskkonnamõju võrreldes keskkonnavajaduste ja -prioriteetidega.

Keskkonnameetmete riiklike raamistike üksikasjad riikide kaupa on esitatud riikide toimikutes.

Turustusnormid

Kvaliteedi edendamiseks kohaldatakse teatavate toodete suhtes turustamisstandardeid. Eristandardite arvu on vähendatud 36-lt 10-le ja neid kohaldatakse järgmiste puu- ja köögiviljade suhtes:

• õunad,
• tsitrusviljad,
• kiivid,
• salat, kähar endiivia ja eskariool,
• virsikud ja nektariinid,
• pirnid,
• maasikad,
• paprikad,
• lauaviinamarjad,
• tomatid.

Riiklikud ametiasutused võivad vabastada (nt moondunud, alamõõdulised) tooted konkreetsetest turustamisstandarditest, kui need on märgistatud „töötlemiseks ettenähtud toote“, „loomasööda“ või muu samaväärsena.

Küüslaugu impordi suhtes kohaldatakse impordilitsentside ja päritolusertifikaatide süsteemi.

Vastavuskontroll

Iga ELi liikmesriik peab looma andmebaasi kauplejatest, kes turustavad turustusnormidega hõlmatud värskeid puu- ja köögivilju. Puu- ja köögiviljaga kaupleja on mis tahes füüsiline isik või asutus, kes mis tahes viisil (kas ELis, EList eksportimiseks või ELi importimiseks) eksponeerib, pakub müügiks, müüb või turustab toodangut (sealhulgas kaugmüük, internetimüük või muu), nagu on määratletud komisjoni rakendusmääruses (EL) 543/2011.

Riiklikud ametiasutused peavad tagama, et kontrolle tehakse valikuliselt, riskianalüüsi alusel ja asjakohase sagedusega, et tagada vastavus puu- ja köögivilja turustamise standarditele ja muudele kohustuslikele nõuetele.

Riskianalüüs peab põhinema kauplejate andmebaasis registreeritud teabel. Riiklikud ametiasutused peavad eelnevalt kindlaks määrama kriteeriumid, mida nad kasutavad toodangu partii mittevastavusriski kindlakstegemiseks.

Kui kontrollide käigus avastatakse olulisi eeskirjade eiramisi, peavad ametiasutused neid sagedamini kontrollima. Kauplejad peavad andma kontrolliasutustele kogu teabe, mida need vajavad vastavuskontrollide korraldamiseks ja läbiviimiseks. Tootepõhise hindamise alusel võivad ametiasutused otsustada mitte kontrollida valikuliselt tooteid, mis ei ole hõlmatud konkreetse turustamisstandardiga (st mille suhtes kohaldatakse üldstandardit või ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) standardit). Iga ELi liikmesriik peab teatama vastavuskontrolli eest vastutavate koordineerivate asutuste ja kontrolliasutuste andmed.

Heakskiidetud kolmandad riigid

Iga ELi eksportiv riik, kes on teostanud oma vastavuskontrollid, võib paluda Euroopa Komisjonil hinnata, kas need kontrollid vastavad konkreetsetele ELi turustamisstandarditele või vähemalt samaväärsetele standarditele.

Riik võib anda heakskiidetud staatuse oma territooriumilt pärit toodetele, mis on läbinud kõnealuse kontrolli. Euroopa Komisjon võib heakskiidu peatada, kui ta leiab, et märkimisväärse arvu partiide ja/või koguste puhul ei vasta kaubad nõuetele.

Komisjon avaldab vastavuskontrollide kohta kolmandates riikides järgmist teavet:

• kolmandad riigid, kelle vastavuskontrollid on heaks kiidetud;
• tooted, mille vastavuskontrollid on heaks kiidetud;
• vastavuskontrolli eest vastutavate ametiasutuste ja kontrolliasutuste andmed;
• iga riigi väljastatud vastavussertifikaadid.

Ajakohastatud turustamisstandardid

UNECE on töötanud värske puu- ja köögivilja (sh 10 ELi konkreetsete turustamisstandarditega hõlmatud liiki) jaoks välja üle 50 konkreetse turustamisstandardi.

Üksikute toodete suhtes kohaldatavad konkreetsed ELi turustamisstandardid peavad olema kooskõlas UNECE asjaomaste standarditega, nagu on sätestatud komisjoni rakendusmääruses (EL) 543/2011, ning neid ajakohastatakse korrapäraselt.

Õiguslik alus

Banaanide (komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 1333/2011) ja teatavate rosinasortide (komisjoni määrus (EÜ) nr 1666/1999) jaoks on sätestatud konkreetsed turustusnormid.

Alusõigusaktid

Määrus (EL) 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus

Rakendusmäärused

Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2017/892, millega kehtestatakse ELi määruse 1308/2013 rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga

Komisjoni rakendusmäärus (EL) 543/2011 – puu- ja köögiviljasektori rakenduseeskirjad

Delegeeritud määrus

Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2017/891, millega täiendatakse määrust (EL) 1308/2013 puu- ja köögivilja ning töödeldud puu- ja köögivilja sektorite osas ning määrust (EL) 1306/2013 neis sektorites kohaldatavate karistuste osas ja muudetakse rakendusmäärust (EL) 543/2011

Turujärelevalve

Puu- ja köögiviljaturu vaatluskeskus hõlmab uusimat tootmise, hindade, kaubanduse ja muu statistika turuseiret.

Aruanded

Euroopa Komisjon on avaldanud aruande ja sellega seotud komisjoni talituste töödokumendi tootjaorganisatsioone, rakendusfonde ja rakenduskavu käsitlevate sätete rakendamise kohta alates puu- ja köögiviljasektori suhtes kehtestatud korra reformist 2007. aastal.