Daujėnų naminė duona KGT – rukkist must peenleib, mida on Põhja-Leedus Daujėnai külas valmistatud juba sajandeid.
Seda leiba valmistatakse traditsiooniliselt ainult kodus ning selle maitse on kujundanud paljude põlvkondade kodused leivaküpsetajad.
Päritolu
Nimetus „Daujėnų naminė duona“ (Daujėnai kodune leib) kajastab selle traditsioonilise leivasordi tagasihoidlikku päritolu.
Rukkileiva valmistamise tava sai Daujėnais alguse hiljemalt 17. sajandil. Leiba küpsetasid oma kodus naised, kes olid retsepti ja oskused pärinud esiemadelt.
Lisaks oskustele ja teadmistele anti põlvest põlve edasi ka traditsioonilised leivavalmistusvahendid – veskikivid, millega jahvatati vilja, tammeastjad, kus tainast sõtkuti ja kääritati, ning saviahjud, kus leiba küpsetati. Igal perekonnal oli oma tammeastja, mis oli varasematest leivategudest pärit happest läbi imbunud. Ühe ja sama astja kasutamise tõttu on igas majapidamises pikka aega säilinud sama hape ja sama maitse.
Igas peres küpsetati leiba igapäevaseks tarbimiseks, kuid pühadeks ja pidustusteks, näiteks pulmadeks, ristseteks ja sünnipäevadeks tehti ka väga ilusaid kaunistatud pätse, mis sümboliseerisid perekonna kokkukuuluvust, truudust, viljakust ja alandlikkust.
Kahekümnenda sajandi lõpus hakkas Daujėnai rukkileiva kuulsus kasvama ning koos nõudluse suurenemisega laienes ka selle tootmine. Leib kogus arvukalt kiidusõnu ja auhindu näitustel ja laatadel kogu Leedus ja kaugemalgi.
Kuid hoolimata populaarsuse kasvust ei valmistata leivasorti „Daujėnų naminė duona“ ka praegu mujal, kui ainult koduköögis. Ka praegu valmistavad leiba järeltulijad nendest samadest perekondadest, kus seda küpsetati juba vanasti.
Selleks et võtta „Daujėnų naminė duona“ kui koduse leiva omadused ja päritolu kaitse alla, kanti see 2014. aastal Euroopa Liidu kaitstud geograafilise tähisega toodete loetellu.
Valmistamine
Daujėnų naminė duona KGT valmistatakse algusest lõpuni Kirde-Leedus Panevėžyse maakonnas Daujėnai vallas.
Leiva iseloomulikud omadused saavutatakse iidse, aja jooksul muutumatuna püsinud valmistusprotsessi käigus. See on hoolsust, kogemusi ja asjatundlikust nõudev käsitöö, mille käigus tuleb pöörata palju tähelepanu pisiasjadele.
Kõigepealt segatakse kokku natuke leiba, sõelutud rukkijahu, vett, suhkrut, soola ja köömneid. Seejärel jäetakse taigen tammeastjasse, kus see vähehaaval käärib ja kerkib. Enamus astjaid on valmistatud üleni tammest, kuid mõnel on tammest ainult põhi ja küljelauad. Iga kord, kui astjasse pannakse tainast, imendub tammest pindadesse leivahapet. See aitab tainal kerkida ja annab leivale omapärase maitse. Paljud valmistavad leiba endiselt tammeanumates, mida on põlvest põlve pärandatud enam kui sada aastat.
Leivategijad sõtkuvad taina ja voolivad sellest käsitsi ovaalsed või kandilised pätsid. Üks päts võib kaaluda 4–10 kilo. Siis küpsetatakse leiba kuumal tuhal või ahjupõrandal, kuni selle pealispinnale tekib tumepruun koorik, mille paksus on pealpool kuni 6 mm ja põhja all kuni 4 mm.
Pärast ahjust väljavõtmist jäetakse pätsid vähemalt 12 tunniks jahtuma. Leib omandab kogu oma maitse alles järgmisel päeval pärast küpsetamist ja see püsib kuni kaks nädalat, kuna kääritamise tõttu püsib rukkijahust leib kaua maitsva ja värskena.
Valmis leival on iseloomulik meeldiv rikkalik lõhn ja magushapu maitse. Tumeda kooriku all on helepruun õhuline kleepjas sisu, kus leidub ohtralt köömneid. Igapäevaseks söömiseks mõeldud leivad on sileda pinnaga, pühadeks valmistatud pätse aga ehitakse kirjade, mustri või samuti rukkitainast valmistatud lillekujuliste kaunistustega.