Erkpunase ja veidi kibeda maitsega Radicchio Rosso di Treviso KGT puhul kasutatakse looduslikku allikavett, et tuua esile selle eriline värv ja maitse.
Juursigurit on Itaalias söödud juba sajandeid, kuid selle teekond tagasihoidlikust maanteeäärsest lillest Radicchio Rosso di Treviso (KGT) sordini on hoolika sordiaretuse, uuendusliku tootmisprotsessi ja märkimisväärse käsitöö tulemus.
Ajalugu
Radicchio Rosso di Treviso tõeline lugu on põimitud müütidega, kuid ehk kõige poeetilisem päritolulugu on see, et siguriseeme langes kiriku katusele, kus seda hakkasid hooldama kohaliku ordu mungad. Kõige usutavama loo kohaselt võib selle kasutuselevõtu taga olla Belgia aednik Francesco Van de Borrem, kes hakkas Itaalia siguri puhul kasutama tema koduriigis levinud tehnikaid. Olenemata selle päritoluloost oli 1900. aastaks Radicchio Rosso di Treviso saanud nii tuntuks, et selle omaduste tutvustamiseks korraldati näitusi.
Tootmine
Radicchio Rosso di Treviso sorti kasvatatakse vaid Kirde-Itaalia piiratud alal, konkreetselt mõnes Treviso, Padova ja Veneetsia linnade ümbruses asuvas maakonnas. Neil aladel soodustavad selle sordi kasvu piirkonnas asuvad arvukad allikad. Radicchio Rosso di Treviso sorte on nii varajasi kui ka hiliseid. Neil on kergelt erinev maitse ja tekstuur, kuid mõlemad läbivad sarnase valmimisprotsessi.
Radicchio Rosso di Treviso taimed istutatakse enne juuli lõppu ning jäetakse põldudele kuni sügisese saagikoristuseni. Kui varajast sorti võib korjata alates 1. septembrist, siis hilisemat sorti ei koristata enne esimeste külmade saabumist. Pärast korjamist sigur puhastatakse ja eemaldatakse pealmised lehed. Siguripead kogutakse seejärel kimpudesse või paigutatakse võrkudesse või kastidesse. Seejärel need ladustatakse hoolikalt, et need ei rikneks.
Sigur on nüüd valmis pleegitamiseks ja ajatamiseks – protsess, mis annab sellele erilise värvi ja krõmpsuvuse. Seejärel asetatakse need tumedatesse paakidesse, varsi leotatakse kohalikus allikavees, mida hoitakse püsival temperatuuril. Lehed ei tohi aga mitte kunagi vett saada! Sel moel hoitakse ära taime hibernatsioon ja see kasvab edasi. Paagi pimeduse toimel ei tooda Radicchio klorofülli, mis valgendab varsi.
Veel on jäänud viimane etapp, enne kui toodet saab müüa Radicchio Rosso di Treviso nimetuse all. Radicchiot valmistatakse vaid käsitsi, eemaldades pealmised lehed ja puhastades varred. See nõuab peent kätetööd, sest vaid pealmiste osade hoolika eemaldamise järel saab Radicchio Rosso di Treviso oma iseloomuliku välimuse ja on müügiks valmis.