Selgitused tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse kohta
Ühise põllumajanduspoliitika raames on seos sissetulekutoetuse maksete ja konkreetsete toodete tootmise vahel järk-järgult kaotatud (s.o toodanguga sidumata sissetulekutoetus). Seda tehakse selleks, et hoida ära konkreetsete toodete ületootmine ja et põllumajandustootja toodang vastaks tegelikule nõudlusele.
Mõnes olukorras võib konkreetset põllumajandussektorit või allsektorit siiski toetada, et aidata lahendada probleeme, kui need sektorid on sotsiaal-majanduslikel ja/või keskkonnaalastel põhjustel olulised.
Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse mehhanismi eesmärk on vältida nende raskuste süvenemist ja aidata
- parandada konkurentsivõimet;
- kestlikkust ja/või
- kvaliteeti.
Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse mehhanism on eriti asjakohane olukordades, kus teiseks variandiks võib olla tootmisest loobumine, mis omakorda võib mõjutada tarneahela muid osi või seotud turge ning suurendada töötust juba niigi majanduslikult mahajäänud maapiirkondades.
Toetust makstakse asjaomase sektori looma või hektari kohta (näiteks tootmisega seotult) ning selle suhtes kohaldatakse erinevaid olulisi tingimusi ja rangeid piiranguid, et vähendada turumoonutuste ohtu.
Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetused praktikas
Üldreeglina (välja arvatud mõned erandid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel) ei tohi ELi liikmesriigid kasutada tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetusteks üle 13% oma otsetoetuste eelarvest. Samas võib valgurikaste taimede tootmise toetamiseks suurendada seda siiski kuni 2 protsendipunkti võrra, arvestades selles sektoris esinevaid horisontaaltasandi probleeme ja märkimisväärset sõltuvust ELi sisesest impordist.
Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse mehhanismi võib kasutada üksnes teatavates määrusega (EL) 2021/2115 kindlaksmääratud sektorites ja juhul kui ELi liikmesriigid suudavad põhjendada:
- seda toetuse vormi oma ÜPP 2023–2027 strateegiakavades sekkumisstrateegia osana;
- iga sihtsektori keerukust;
- toetuse pikemaajalist eesmärki, näiteks konkurentsivõime, kvaliteedi ja/või jätkusuutlikkuse parandamine, ning
- iga sihtsektori sotsiaal-majanduslikku ja/või keskkonnaalast tähtsust.
Uue ÜPP 2023–2027 sissetulekutoetuste süsteem hõlmab meetmeid, millega tagada rahalise toetuse õiglasem jaotamine põllumajandustootjatele ja töötajatele kogu ELis.
ELi liikmesriigid peaksid arvesse võtma ka toetuse võimalikku mõju siseturule.
Võimalikud abikõlblikud tooted on teravili, õliseemned (välja arvatud toiduks kasutatavad päevalilleseemned), valgurikkad kultuurid (sealhulgas liblikõielised taimed ning liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segu), kaunviljad, kanep, riis, pähklid, kartulitärklis, piim ja piimatooted, seemned, lamba- ja kitseliha, veise- ja vasikaliha, oliiviõli ja lauaoliivid, siidiussid, kuivsööt, humal, suhkrupeet, suhkruroog ja juursigur, puu- ja köögivili ning lühikese raieringiga madalmets.
Kõik ELi liikmesriigid, v.a Madalmaad, otsustasid anda aastatel 2023–2027 tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust teatavates sektorites. Rahastamise maht ja hõlmatud sektorite valik on riigiti siiski väga erinev.
Tootmiskohustusega seotud toetus aastatel 2014–2022: Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus
Eelmisel programmitöö perioodil 2014–2022 oli võimalik tootmiskohustusega seotud toetust põllumajandustootjatele anda. Allpool esitatud dokumentides on esitatud ülevaade ELi liikmesriikide otsustest toetuste kohta.
