G7

G7 roll

G7 (algselt G8) sai alguse 1973. aastal ja moodustati 1975. aastal mitteametliku foorumina, et tuua kokku maailma juhtivate tööstusriikide valitsusjuhid ja ministrid. Iga-aastased G7 tippkohtumised on aastate jooksul arenenud platvormiks, kus abil määratakse kindlaks mitmepoolse arutelu suund ja kujundatakse poliitilisi lahendusi üleilmsetele probleemidele. See täiendab G20 rolli, mida üldiselt peetakse käimasoleva ülemaailmse majanduse koordineerimise raamistikuks.

Tollase Euroopa Ühenduse esindajad alustasid osalemist 1977. aastal Londoni tippkohtumisel. See roll on aja jooksul laienenud ja EL on järk-järgult kaasatud kõigisse tippkohtumiste päevakorda kuuluvatesse poliitilistesse aruteludesse ning alates Ottawa tippkohtumisest (1981) on EL osalenud kõigil töökoosolekutel.

Euroopa Liit on pigem ainulaadne riikideülene organisatsioon kui suveräänne G7 liikmesriik – seepärast ka nimetus G7 ehk „seitsme rühm“. EL on seega loetlemata liige ja ei ole rotatsiooni korras G7 eesistuja.

Tippkohtumisel osalevad Euroopa Liidu ja järgmiste riikide juhid:

• Kanada
• Prantsusmaa
• Saksamaa
• Itaalia
• Jaapan
• Ühendkuningriik
• Ameerika Ühendriigid.

G7 on võimeline kujundama ülemaailmset tegevuskava, sest nende suurte majandusjõudude esindajate tehtud otsustel on reaalne mõju. Nende juhtide poolt mis tahes poliitikaküsimuses seatud poliitilisel suunal on võimendav mõju paljudele teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele ja institutsioonidele.

Kuigi G7 kohtumistel tehtud otsused ei ole õiguslikult siduvad, on neil tugev poliitiline mõju.

Keskendumine üleilmsele toiduga kindlustatusele 

COVID-19 pandeemiast ning Venemaa agressioonist Ukraina vastu põhjustatud löögid süsteemi pihta on suurendanud ülemaailmse põllumajandusliku toidutööstuse ees seisvaid probleeme. Need probleemid vaid suurendavad maailma toiduga kindlustatusele avalduvat pikaajalist survet, mis on osaliselt põhjustatud kliimamuutustest ja neist tulenevast ebasoodsast ilmastikumõjust, loodusvarade, nagu maa, vee ja bioloogilise mitmekesisuse seisundi halvenemisest, samuti jätkusuutmatust rahvastiku ja toidunõudluse kasvust, eriti haavatavates piirkondades.

Mõistes nende probleemide tõsidust, on sellised mitmepoolsed foorumid nagu G7 asetanud toiduga kindlustatuse jälle rahvusvahelise tegevuskava keskmesse. Pärast poole aastakümne pikkust pausi kutsusid G7 põllumajandusministrid taas kokku töörühma Saksamaa eesistumise ajal 2022. aastal ning märtsis ja mais peeti kaks teemakohast ministrite kohtumist.

EL toetab kindlalt G7 põllumajanduse töösuuna püsivat taastamist, kuna see oleks peamine foorum arenenud majandusega riikide poliitiliste jõupingutuste koordineerimiseks, et reageerida nii kiireloomulistele olukordadele kui ka põllumajanduse jätkusuutliku ümberkujundamise pikaajalistele eesmärkidele.

G7 praegused põllumajandusprioriteedid

G7 põllumajanduse töösuuna prioriteedid olid 2022. aastal Saksamaa eesistumise ajal järgmised:

• üleilmne toiduga kindlustatus;
• kestlike ja raadamisvabade põllumajanduslike tarneahelate tugevdamine;
• süsinikku siduva majandamisega seotud ärivõimalused;
• pestitsiide kasutamise jätkuv vähendamine;
• kliimakaitse;
• bioloogilise mitmekesisuse kaitse.

Põllumajandus kuni 2016. aastani

Toiduainete hinnatõus aastatel 2007–2008 tõstis põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse maailma poliitilises tegevuskavas kõrgeimale tasandile. Selle hinnakriisi tõttu kohtusid tolleaegse G8 (enne Venemaa liikmesuse peatamist 2014. aastal) põllumajandusministrid 2009. aastal Itaalias, et uurida võimalusi parandada põllumajandusalast koostööd arengumaadega, eelkõige Aafrikas.

Järgmisel, 2010. aastal Kanadas toimunud tippkohtumisel kohustusid G8 riikide juhid eraldama 22 miljardit USA dollarit L’Aquila toiduga kindlustatuse algatusele (AFSI), mida rakendati kolme aasta jooksul eesmärgiga aidata haavatavatel riikidel suurendada toidutootmist. Euroopa Liit andis suurima lubaduse (3,8 miljardit USA dollarit) ja ka täitis selle.

Sellest ajast alates on põllumajandusel ja toiduga kindlustatusel olnud tippkohtumistel oluline roll, näiteks ka 2016. aastal Jaapanis, kui G7 riikide põllumajandusministrid rõhutasid oma peamiste prioriteetide hulgas järgmist:

• põllumajandustootjate mõjuvõimu suurendamine – motiveeritud, kvalifitseeritud ja ettevõtlusega tegelevad põllumajandustootjad. Selleks tuleb suurendada suutlikkust, edendada oskusi ning tõhustada teadmussiiret vabatahtlikel ja vastastikku sobivatel tingimustel, rakendada omandatud teadmisi kohapeal ja kutseõppes ning hõlbustada juurdepääsu IKT-le, täppispõllumajandusele ja põllumajandusinnovatsioonile;
• naiste ja noorte võimaluste suurendamine põllumajandussektoris. Selleks tuleb edendada nende aktiivset osalemist põllumajandusettevõtete omamises ja juhtimises, turustamises ning muudes põllumajanduslikes ja põllumajandusliku toidutööstusega seotud tegevustes, samuti parandada võrdset juurdepääsu maale ja muudele varadele, et suurendada sissetulekut ja elatist;
• põllumajandustootjate osalemise laiendamine toidu väärtusahelates.

Kuigi aastal 2017–2021 ei korraldatud eraldi põllumajandust käsitlevaid kohtumisi, on põllumajandussektori ja põllumajanduslike toiduainete ülemaailmse kaubanduse probleeme jätkuvalt kajastatud G7 juhtide iga-aastastes deklaratsioonides. Käsitletud teemade hulka on kuulunud kliimamuutuste mõju põllumajandusele ja põllumajanduslike toiduainete sektori panus kestlikku majandusarengusse.

Olulised kuupäevad

G7 eesistumise juba toimunud ja tulevane rotatsioon on järgmine:

• Ameerika Ühendriigid – 2020
• Ühendkuningriik – 2021
• Saksamaa – 2022
• Jaapan – 2023
• Itaalia – 2024.