Dresdner Christstollen (KGT) on nisujahust pärmitaignapäts, mis sisaldab puuviljasukaadi, pähkleid ja vürtse.
Käsitöönduslikud pagarid ja kondiitrid valmistavad pätse käsitsi, järgides retsepte, mis pärinevad sajanditetagustest aegadest.
Kui päts valmib, võõbatakse see üle võiga ning kaetakse magusa ja piduliku lõppviimistluse saavutamiseks tuhksuhkruga.
Päritolu
Dresdner Christstollen (KGT) on seotud nii erinevate legendide kui ka faktidega. Mõnede arvates sai toode alguse Saksa piiskopi korraldatud pagarivõistlusest 1329. aastal. Teised seostavad nime „stollen“ (mis tähendab saksa keeles „tunnelit“) tina ja hõbeda kaevandamisega Dresdeni ümbruses.
Siiski on kindel see, et Dresdner Christstollenil (KGT) on pikaajaline seos jõuludega, ulatudes tagasi keskaegse Saksimaa aega. Dresdeni kuulus jõuluturg Dresdner Striezelmarkt on saanud oma nime sõna „strüzel“ või „stroczel“ järgi, viidates lihtsatele pärmitaignatoodetele, millest on omakorda arenenud välja sõna „stollen“.
Esimene sõna „stollen“ registreeritud märge pärineb aastast 1474, mil advendiperiood oli katoliiklikul Saksamaal paastuaeg. Toode on esitatud St. Bartholomew haigla arvel ning sellele on viidatud kui paastumisaja toidule, mis koosnes jahust, pärmist ja veest. Koostisosade piiramist nõudis katoliku kirik, kes 1450. aastal keelas või kasutamise küpsetistes. Seetõttu said pagarid kasutada vaid õli, mille tulemusel valmis igav ja maitsetu kook.
Saksimaa kuurvürst prints Ernst ja tema vend hertsog Albrecht kirjutasid paavstile (Nicolaus V), paludes Saksimaa pagaritele luba või kasutamiseks nende stollenites. Paavst keeldus. Kulus veel nelikümmend aastat ja möödus veel neli paavsti ametiaega enne, kui Rooma andis järele. 1490. aastal andis paavst Innocentius VIII välja oma „Butterbriefi“ – paavsti korralduse, millega Dresdeni stolleni pagarid said erandi 1450. aastal kehtestatud või kasutamise keelust.
Alates sellest ajast kasvas stolleni kui piduroa populaarsus. 1530. aastal on toodet ürikutes tutvustatud kui „Christstollenit“, seostades seda tugevamalt jõuluajaga. Kolmkümmend aastat hiljem tekkis Dresdeni pagarite seas traditsioon kinkida Saksimaa valitsejatele jõuludeks pidulik stollen. Ühel juhul korraldasid kaheksa meisterpagarit ja nende õpipoisid kogu linna läbiva rongkäigu 18 kilogrammise stollenipätsiga, enne kui nad selle valitsejatele kinkisid.
1730. aastal tellis veelgi suurema stolleni August Tugev (Saksimaa kuurvürst, Poola kuningas ja Leedu suurhertsog). Saksimaa valitseja korraldas Zeithaini vägede ülevaatuse ja tellis selle pagaritoote selleks, et oma 24 000 külalisele muljet avaldada. Umbes sada pagarit ja nende õpipoissi ühendasid jõud, segades kokku 3600 muna, 326 piimapüti jagu piima ja umbes 1000 kg jahu, et küpsetada 1,8 tonnine hiiglaslik stollen.
1730. aasta ülevaatus oli inspiratsiooniks Stolleni festivalile, mida tähistatakse Dresdenis päev enne teist advendipüha. Festivali raames toimub rongkäik, millel osalevad esinejad ja pagarid, kes kannavad hiiglaslikku stollenit läbi linnatänavate. Festivali patroon on Dresdneri Stollenmädchen – noor naine, kes on välja valitud tänu oma käsitööteadmistele.
Festivali korraldab stolleni ühendus, mis koosneb kohalikest pagaritest ja kondiitritest, kes toodavad Dresdner Christstollenit (KGT). Nende toote püsiva populaarsuse ja maine kinnituseks on see, et kogu maailmas müüakse igal aastal kokku ligikaudu kaks miljonit stolleni pätsi.
2010. aastal tunnustas Euroopa Liit Dresdner Christstolleni iseloomulikke omadusi ja pärandit, andes sellele kaitstud geograafilise tähise (KGT) nimetuse.
Tootmine
Dresdner Christstollen (KGT) toodetakse piiratud arvul pagaritöökodades ja -ärides, mis asuvad kõik Dresdeni linnas ja selle ümbruses asuvas kaheteistkümnes omavalitsusüksuses.
Pagarid segavad esmalt kokku jahu, pärmi ja täispiima paksuks taignaks. Taignale antakse värvi erinevate rosinate ning apelsini- või sidrunikooresukaadi, magusate mandlite ja mõrumandlite ning erinevate vürtside lisamisega. Kuigi pagarid kasutavad kindlaid koostisaineid ja peavad järgima kindlaksmääratuid koguseid, lisavad paljud ka mõningaid koostisaineid oma traditsiooniliste retseptide põhjal, millest mõned pärinevad juba keskajast.
Tainas jäetakse seisma, seejärel vormitakse see käsitsi. Pagarid lõikavad taigna lahti ja rebivad selle tükkideks, mida nad seejärel vormivad ja rullivad pätsideks. Pätsi keskele tehakse noaga lõige ning seejärel asetatakse see ahju siledale pinnale. Pätse ei panda kunagi küpsetusvormi, seetõttu säilitavad nad oma käsitsi vormitud kuju. Pätsid küpsetatakse esmalt lühikese aja jooksul keskmisel temperatuuril, seejärel pikema aja jooksul madalamal temperatuuril.
Kui need on läbi küpsenud ja korralikult pruunistunud, võetakse pätsid ahjust välja ning võõbatakse üle võiga ja kaetakse tuhksuhkruga. Pätsi lõikamisel mureneb kaunistatud koorik, et paljastada puuviljasukaad, mis seguneb mandlite ja vürtsidega, moodustades aroome ja maitseid täis hõrgutise.
Pätsi lõhn ja maitse säilitatakse selle kohese pakendamisega. Pakendil peab olema kaitstud geograafilise tähise logo ja stolleni ühenduse „kuldne pitser“, mis märgib tootjale antud tunnusnumbrit ja millel on kujutatud hobuse seljas istuv August Tugev. See on kinnitus selle kohta, et toote valmistamisel on järgitud kauaaegseid traditsioone.