Vahemere kõige põhjapoolsemates soolatiikides on kaitstud päritolunimetusega toodet „Piranska sol“ toodetud samade meetoditega juba 700 aastat.
„Piranska sol“ KPN on tänu oma puhtusele ja heledusele ning savijääkide puudumisele kergem ja õrnem kui muud soolad. Kogu ajaloo vältel on tootel olnud oluline roll Sloveenia ranniku majanduses.
Päritolu
Esmakordselt on Pirani soolatiike kirjalikult mainitud 804. aastal, mil selle piirkonna mitu väiksemat soolatiiki olid kloostriordude valduses. Pirani linnale 1274. aastal antud õigustes on kirja pandud mitu eeskirja soolatiikide kohta ning rõhutatud linna õigust toota soola ja sellega kaubelda.
Petolat (vetikatest ja mineraalainetest koosnev looduslik põhjakiht, mis annab Piranska soolale iseloomuliku värvuse ja kvaliteedi) hakati kasutama 1358. aastal, kui Pirani linna põhikirjas kinnitati, et soolatiigid tuleb rekonstrueerida, kuna savi muudab vee sogaseks ja soola värvuselt pruunikaks.
Piranis hakati soola tootmisel petolat kasutama tänu Pagi saare soolatöölistele. Selle tulemusena saadi palju puhtam ja veel valgem sool ning sündisid tootmistavad, mida kasutatakse tänaseni.
300 aastat kestnud õitsengu järel hakkas 18. sajandi alguses piirkonna stabiilsus vähenema ning selle tagajärjel vähenes ka Pirani soolatiikide kasutamine. Tootmise vähenemisele pani piiri Austria-Ungari valitsus, kes võttis soolatiigid üle. Tootmispiirangud kõrvaldati, soola müügihinda tõsteti ja kogu toodetud soola ostmine tehti kohustuslikuks – soola tootmine taastati endisel kujul.
20. sajandi alguses, kui Austria-Ungari monarhia kokku varises, algas soolatiikide ajaloos taas värvikirev ajajärk, mil soolatiigid jäid Itaalia ja hiljem Jugoslaavia valitsusalasse ning mis kestis aastani 1991, mil Sloveeniast sai sõltumatu riik.
Tänu toote „Piranska sol“ omadustele ja sajanditepikkustele tootmistavadele anti tootele 2014. aastal kaitstud päritolunimetus (KPN).
Tootmine
Kõik kaitstud päritolunimetusega toote „Piranska sol“ tootmise etapid toimuvad Sečovlje Salina looduspargis ja Strunjani looduskaitsealal, mis asuvad Sloveenia rannikul Pirani ja Izola omavalitsusüksustes.
Kaitstud päritolunimetusega toote „Piranska sol“ kõige olulisem tunnus on see, et seda valmistatakse peaaegu täielikult käsitsi 700 aastat vanade tootmistavade järgi. Tootmisprotsessi kesksel kohal on juba nimetatud petolakihi kasutamine. See on sentimeetripaksune, sinivetikatest, kipsist, karbonaatidest ja vähesest savist koosnev koorik, mille tekitamiseks ning säilitamiseks kasutatakse traditsioonilisi puidust tööriistu.
Koorikul on kaks funktsiooni: esiteks takistab see soola segunemist allpool asetseva meremudaga, hoides soola puhta ja valgena, teiseks toimib see bioloogilise filtrina, mis takistab raskmetallijääkide ladestumist soolakristallidesse.
Puidust rehaga (gravero) rehitsetakse soolakristallid iga päev käsitsi koonusekujulistesse kuhjakestesse. Kristallide igapäevane kogumine ei lase tekkida kõval kihil, mis mehaaniliselt kogutud meresoola puhul tavaliselt tekib.
Selle tulemusena moodustuvad soolakristallid merevee originaalstruktuuri säilitades, nad on kergemad ja õrnemad ning lahustuvad kiiremini. Tootmisprotsessi käigus toodet „Piranska sol“ nimelt ei rafineerita ega pesta, seega on tal looduslikult tasakaalustatud mineraalne koostis, mis ei sisalda lisaaineid.
Soola tootmise põhitehnoloogia, mis seisneb soolatiikide kasutamises vee järkjärguliseks aurustamiseks, on kogu aeg olnud sama. Peamine erinevus Vahemere erinevate soolatiikide vahel seisneb selles, kuidas neist tiikidest soola kogutakse. See omakorda sõltub piirkonna mikrokliimast.
Soodsate ilmastikutingimuste korral võib kasutada pidevat kristalliseerumisprotsessi. Kui aga ilmastikutingimused on muutlikud, nagu nad on Piranis, kus suvel võib esineda äikest ja tugevaid vihmasadusid, tuleb soola koguda iga päev. Tava koguda soola iga päev ning petolakihi kasutamine on asjaolud, mis eristavad kaitstud päritolunimetusega toodet „Piranska sol“ teistest Euroopas ja kaugemal toodetud sooladest.
Toote „Piranska sol“ tootmine on kogu ajaloo vältel olnud ümbruskonnaga kooskõlas ning lisanud piirkonnale ja keskkonnale nii looduslikku kui ka kultuurilist väärtust.