Ühte kõige kuulsamat Itaalia veini Chiantit (KPN) teatakse kogu maailmas. Seda võib juua lihtsa tomatikastmega pastaroa juurde, aga see sobib hästi ka koos maksa ja põldubadega. Chianti (KPN) on vein, mille tugevatel lõhnanüanssidel on kalduvus saavutada märgatav peenus laagerdumisetapis.
Chianti (KPN) värvivarjund on hele rubiinpunane ja laagerdumisel lisanduvad tihti tumedamad granaatpunased toonid. Selle kuiv ja harmooniline maitse saavutab laagerdumisel pehme sametise nüansi.
Päritolu
Chianti (KPN) on pärit Itaalia Toscana piirkonnast, kus viinamarjaistandused on alati selle maastiku juurde kuulunud. Sellest piirkonnast on leitud näiteks kümne miljoni aasta vanuseid viinapuu osade kivistisi.
Esimesed märgid viinamarjakasvatuse kohta pärinevad siin 8. sajandist etruskide ajajärgust (8.–3. sajand eKr). Juba siis hinnati Toscana veini ka mujal ja seda eksporditi Lõuna-Itaaliasse ja Galliasse (sellest sai hiljem suuremas osas Prantsusmaa).
Chianti (KPN) hakkas aeglaselt kanda kinnitama alates keskaja algusest. Firenze ja Siena linnade vahele jäävaid mägesid tunti Chianti mägedena. See konkreetne piirkond oli tuntud oma veinide poolest ning selle kolm peamist küla moodustasid Lega del Chianti (Chianti liiga).
Chiantit (KPN) tunnustas 1716. aastal ametlikult esimest korda üks Medicitest, Toscana suurhertsog Cosimo III, kes kehtestas nõude, mille kohaselt võib nime Chianti kasutada ainult Chianti liigasse kuuluvates külades ning Greve ja selle ümbruses toodetud veini kohta.
Alates sellest on Chianti (KPN) kindlaksmääratud tootmispiirkond järk-järgult laienenud ning hõlmab praegu suuremat osa Toscanast ning sellesse kuuluvad Arezzo, Firenze, Prato, Pistoia, Pisa ja Siena provintsid. Seda piirkonda tunnustati ametlikult Chianti (KPN) tootmispiirkonnana 9. augustil 1967, mil Chiantile anti Itaalia kaitstud päritolunimetuse staatus.
Tootmine
Chianti (KPN) annavad selle eripära tootmispiirkonna kliima- ja geoloogilised tingimused. Türreeni mere soe vahemereline ilm ja temperatuurid, mida mahendavad mäestikud, loovad viinamarjakasvatuse jaoks ideaalsed tingimused. Viinamarjaistandused asuvad sellistes kõrgustes, mis aitavad säilitada suhkrusisalduse ja happesuse vahelise tasakaalu, sest temperatuurid kõiguvad kogu päeva jooksul märkimisväärselt.
Chianti (KPN) tootmiseks kasutatakse enamasti piirkonna traditsioonilisi viinamarjasorte. Näiteks peab Chianti tootmiseks kasutatava põhisordi Sangiovese N viinamarjade sisaldus veinis olema 70–100%.
Chianti (KPN) jaoks võib kasutada merepinnast ainult kuni 700 meetri kõrgusel kasvatatud viinamarju ning neid kasvatatakse keskmiselt 200–400 meetri kõrgusel merepinnast. Viinapuude kasvatamise suhtes konkreetseid piiranguid ei ole, kuid viinamarjade ja viinapuude eritunnuseid ei tohi kahjustada. Rangelt on aga keelatud viinapuid kasvatada horisontaalselt.
Praegu toodetakse mitmesugust liiki Chiantisid (KPN) (nt Chianti Superiore ja Chianti Riserva), mis erinevad laagerdumisaja või viinamarjade sisalduse poolest. Kõiki neid peab aga kindlasti tootma selleks ette nähtud piirkonnas kasvatatud viinamarjadest.